Kuidas minust aastaks hobitreener sai 5. august 2015

orissaare.sport / Kirjuta esimene kommentaar

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas eelmise aasta augustis meie endine spordijuht Kaire Nurja mulle muu sundimatu vestluse sees teatas, et sügisest hakkad siis lastele kergejõustikutrenne andma. Minu ahhetava vastupanu lõpetas ta väitega, et Orissaare koolil on igati konkurentsivõimeline võistkond olemas ning tema üksi seda Tartust juhendada ei suuda.
Kohusetundliku inimesena pobisesin, et hea küll, laste pärast, kuid ma pole ju õppinud treener. Teen nii, kuidas oskan ja üle ühe trenni nädalas ma oma arstitöö kõrvalt ei jõua. Lõppkokkuvõttes andsin nädalas trenne kaks, vahel ka kolm, lisaks kooliaasta jooksul neli korda maakondlikel ja vabariiklikel etappidel käimine ning kõige lõpuks finaalvõistlus Kuressaares. Orissaare kool oli igal etapil ilusasti pildil, juhtides enne finaali võimsalt. Siis aga sai Parksepa kool enda vanema vanuserühma poisi korvpalli asemel TV10 finaali kergejõustikku tegema ning nii nad meist mööda tuhisesidki.
Orissaare oli väiksemate koolide seas neljandat aastat järjest teine. Olen laste üle väga uhke, sest nad olid tõesti tublid. Eelmisel aastal olnuksime tänavuse punktisummaga võitjad, kusjuures kõik lapsed parandasid enda aastatagust tulemust tunduvalt. Finaalis tegid 9-võistlust 14-aastane Siim Sander Pärn (vanem poiss), 11-aastane Eke Rüütel ja 10-aastane Riko Robi Tamtik (nooremad poisid, kus vanusepiir 12 aastat), 8-võistlust 13-aastane Emili Sepp (vanem tüdruk), 6-võistlust 11-aastane Eliise Vichterstein (noorem tüdruk). Vabariiklikel etappidel käisid veel kooli aitamas Lehte Lehtjõe, Lisell Reinmets, Kristiina Kesküla, Martin Štolfa, Juho Jakob Sünter, Kristofer Kollo, maakondlikel etappidel osalesid ka Lissel Lee Tamtik, Sandra Stahhiv, Sanne Kakko, Lissel Ernesaks, Armin Pukk, Tõnn Kaspar Pärn. Olgem ausad, kõigil, isegi suurtel koolidel on täisvõistkonnaga väljatulek üha raskem. 
Finaali jõudiski väiksemate koolide osas lubatud kuue asemel vaid neli. Räägitakse võistlusformaadi muutmisest. Milles asi? Sport, välja arvatud näpunühktelefoni - ehk pöidlasport, ei ole laste seas popp ning pallimängud meelitavad vähesedki kergejõustikuhuvilised endale. Laste arv koolides väheneb, aga kõige olulisem – maale ei jätku treenereid, sest see töö ei toida. Samas on kergejõustik väga ilus spordiala. Peab märkima, et võistlevate laste seas võib näha üha huvitavamaid jooksu- ja hüppetehnikaid, aga seda kahjuks taandarengu suunas. Teenekas Tallinna Lastehaigla ortopeed dr. Silvia Nittim tõdeb, et tema juurde satub üha rohkem lapsi põhjendusega, et laps ei oska joosta. Küsite, et kuidas see võimalik on. Aga liikumise osa meie laseaedades ja koolides on vähenenud ning ema-isa jooksmist kodus ju ei õpeta. Hoovisport on kadunud. Nii võimegi näha tuuleveski-kätega ja täistallal jooksvaid lapsi, kellega siis lampjala hirmus arste pidi kihutatakse ja tallatugesid ostetakse. Jalga liialt toetavad jalanõud muudavad tallalihased laisaks ning lapsed peaksid selle vältimiseks võimalikult palju hoopis paljajalu jooksma. 
Vaadake või meie kümnevõistluse 16-aastast imelast Hans-Christian Hausenbergi, kes jäi juba TV10 ajast silma paljasjalgsena ning hüppas hiljuti paljajalu kõrgust 1.95! See peaks aitama ka vigastusi vältida. On tähelepanekuid, et tänapäeva lapsed alustavad marssimist sama käe ja jalaga, minestavad rivistustel, sõjaväkke minevad noormehed ei tee tüdrukute normegi ära. 
Treenerite seas kuulsin tõdemust, et tänapäeval tuleb lapsi kõigepealt niikaugele treenida, et nad üldse suudaksid kvaliteetset kergejõustikutrenni teha. Kallid lapsevanemad, kõik algab teist. Õhutage lapsi liikuma, näidake ise eeskuju. Õpetajad, ärge arvake, et sport teeb rumalaks või see on ainult rumalatele. Vastupidi! Vene aja lõpus tehti ühes Tallinna koolis eksperiment: kehalise kasvatuse tund toimus iga päev ning laste õppeedukus paranes. Kes on füüsiliselt terve ja tugev, elab elu palju täisväärtuslikumalt, sest ta lihtsalt jõuab palju rohkem. Eelkõige on see meie rahvuse püsimise küsimus ning liikumisharjumuse kujundamine peab olema süsteemne riiklik poliitika. 
Praegu takistab riik väiksemate kohtade spordielu näiteks sellega, et nõuab riikliku toetuse saamiseks treenerilt viiendat kategooriat. Selleks tuleb läbida paras aja- ja rahamahukas kadalipp. Väikesel spordiklubil on tõsiseid probleeme treenerite tasustamisega. Eks treeneritöö põhiliselt õhinapõhine tegevus ole, nagu paljud asjad siin Eesti Vabariigis. Samas on see ju ka lapse kasvatamise raske töö, mida omalgi nahal kogesin. Kurb, kui siis ka omavalitsus sporti näiteks ei-tea-mitmendajärguliseks peab ning käsib omatulu juurde leida. Trennitasude tõstmisega? Siis jääb ju liikumisega tegelevaid lapsi veelgi vähemaks. Kurb, kui kool kehalise kasvatuse tunde vähendab. Kurb, kui kool küsib vaid, et kuhu TV10 auhinnaraha jäi. Aga kooli nime kõrgel hoidmine? Kui me jäänuks ka auhinnarahata, teatakse terves Eestis Orissaare kooli ikkagi kui võistlussarja edukaimat. Olgu öeldud, et teist aastat läks raha sihtotstarbeliselt valla laste spordile ja minu meelest on see õiglane.
Nüüd veel TV10 emotsioonidest. Vabariiklikul etapil Tallinnas kiljusin iga kord, kui Eliise ületas järjest uusi kõrgusi ning ka veel vägevat isiklikku rekordit tähistavast 1.40-st esimesel katsel üle sai, mis lõpuks andis kolmanda koha ja intervjuuvõimaluse telekas. See oli tõesti kihvt. Treeneritöö suurim tasu on, kui laps su näpunäiteid kuulab ja hea tulemuse teeb. Üks, mida püüdsin ikka ja jälle lastele sisendada: keskenduge! Minu meelest jääb just sellest tänapäeva noortel puudu, aga keskendumisoskus aitab ka edasises elus väga palju. Sport õpetab end kokku võtma. 
Teine ilus hetk oli Rakveres, kui Siim kettaheites võidu võttis ja treenerina hõigati välja mind, kuigi polnud teda otseselt treeninud. Siim tegi TV10 võistlust üldse korvpalli kõrvalt ning siin aitas teda varasem kogemus – kaks aastat tagasi oli ta nooremate poiste üldvõitja. Meelde jääb, kuidas Rauno Liitmäe poistele teivashüpet õpetamas käis. Piisas vaid Rauno mõnest õpetussõnast ja särasilmsete hüppajate arv meie silme all muudkui kasvas. See vaimustus kestis nädalaid ning lõppes Eke maakondliku võiduga. 
Võistkonnast rääkides tuli võistlustele sõites alati hinge kinni hoida: kas kõik on kohal, eriti aga Siim ja Emili, sest nende kõrval polnudki kedagi välja panna. Nad olid alati kohal! Ja meil polnud aasta jooksul ühelgi alal nulli kirjas, mis on omaette saavutus. 
Finaal, mis toimus tuulisel Kuressaare staadionil, jääb eluks ajaks meelde. Kuidas peakorraldaja Andres Laide ilmateadet jälgides jooksu- ja hüppepaigad mõlemal päeval vastavalt tuulesuunale lastele allatuult seadis, kuidas tugeva tuule tõttu kohtunikud stardipauguni tõkkeid kinni hoidsid, kuidas 14-aastane tüdruk palli 70 meetri kaugusele virutas, kuidas Virge Treieli treeningrühma kolm tüdrukut esiviisikusse tulid, kuidas me kamba peale – mina, minu tütar Liina, minu kunagine treener Milvi Viss , Kaire Nurja ja kooli kehalise kasvatuse õpetaja Margo Rüütel – iga lapse juurde teda juhendama jõuda püüdsime, kuidas lapsed enne viimast ala - pikamaajooksu - küsisid, kui palju on meil võiduks punkte vaja ning kuidas lõpuks volikogu esinaine Marili Niits võistkonda kringliga üllatas. 
See viimane pani meid kõiki ahhetama – üle aastate esimene tähelepanuavaldus valla poolt. Aitäh! 
Igatahes minu süda jäi rahule, sest tegime kõik, mis sel hetkel võimalik teha oli. Aitäh, lapsed, et alt ei vedanud, aitäh, lapsevanemad, et toetasite! Olen tõesti tänulik selle elukogemuse eest. 
Kuidas edasi, ei tea, sest hetkeseisuga pole tulevaks aastaks ei täit võistkonda ega kergejõustikutreenerit, aga ei või iial teada…

Hobitreener Elo Lember  

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: