“Ju Jumal on siis and, et ta peab siin edasi kasuma”

Väikest kasvu Orissaare vanamees

Kaasik. 

“Maasi-Orissaare Haridusselts ostis 30ndate keskel omale kaasikusse krundi. Sinna rajati võrkpalliväljak, hüppekast ja tamme alla löödi üles kiik. Seepärast tamme alla, et puuoksad pidurtaksid ülemeelikuid üle õrre ajamast. Sellest paigast sai kohe noorema rahva kooskäimise koht. Pall mütsus peaagu igal öhtul, hüpati kõrgust, kaugust ja isegi teivast. Kui väsiti, koguneti kiigele, mängiti ringmänge ning tantsiti. Noorte spordivarustuse päritolu - pall, võrk jm - muretses haridusselts või poisid-tüdrukud ise. Nägin aga seda, et iga eset keegi kindlalt hooldas. Platsilt minnes oli Mägi Barkil hüppeteivas õlal, Teemaja Romal ketas kaenlas. Meiesuguste põngerajate kätte asju mängida ei jäetud. Sõjaeelsel suvel peeti üks vägev võistluski maha. Kas sellest võtsid osa ka teiste külade noored, pole meeles, aga pealtvaatajaid oli kogu muru täis” meenutab Melania Tiivit.

 Spordiväljak

40ndate keskel alustati spordiväljaku rajamisega. Rafael Pallas on mees, kes koostas projekti ja korraldas vajalikud tööd, et kaasiku asemele spordiplats rajada. Tol ajal oli Orissaares palju spordimehi, kes olid asjast huvitatud, kuna koolil õiget spordiväljakut ei olnud, siis kiideti otsus heaks. Orissaare staadioni ehituse mõtet toetasid ka tolleaegsele Pöide külanõukogu esimehe Nikolai Tart, külanõukogu sekretär Konstantin Tilling ja komsomolisekretär Erich Paja, kes samuti olid aktiivsed eestvedajad ja kaasalööjad hilisematel ehitustöödel, peale sõda alanud tööd lõppesid u 1950. aasta paiku. Lisaks täiskasvanutele olid suureks abiks Orissaare 4. klassilise kooli õpilased, koolijuhataja Vassili Puki ja kehalise kasvatuse õpetajate Vaheri ja Kivihalliga eesotas.

Tekstivli Sport p Hellermaa juhendamisel 1960 OG arhiivEsiplaanil Arvi Lopato
Arvi Lopato meenutab Meie Maa 2015. aasta artiklis: “Tollased õpetajad olid ise väga aktiivsed ja võtsid tuld ning asi arutati läbi vallavalitsuses. Vallal raha anda polnud ja soovitati spordiväljakut ühiskondlikus korras tegema hakata. Töö käis hobustega, aga kui asuti tamme kallale, toodi kohale kaks linttraktorit Jossi.” Lopato, kes koolipoisina tamme lahtikangutamist oma silmaga vaatamas käis, jutustab edasi: “Trossid pandi tamme taha ja traktorid hakkasid seda sikutama. Tamm ei teinud mitte väljagi ja siis katkesid trossid ära. Üks väikest kasvu vanamees, kelle nime ma ei mäleta, ütles seepeale “Ju Jumal on siis ikke and, et ta peab edasi kasuma.” Need sõnad on mul nii meelde jäänud. Pärast seda pole enam keegi tamme kallale kippunud, nagu oleks väike vanamees puule sõnad peale lugenud.” Räägitakse, et kokku läks spordiväljaku ehitus maksma ligi 10 000 rubla. Võrdluseks, keskmine palk oli 140 rubla ja klaas piima 4 kopikat. 

Staadion

Möödunud sajandi 80ndatel ei rahuldanud staadioni tingimused enam ei koolitundide ega aleviku rahva vajadusi. Kehalise kasvatuse õpetajate, kooli direktori Lembit Söömeri, Orissaare kolhoosi esimehe Helmut Velviste ning Pöide sovhoosi esimehe Kaarel Pauluse eestvedamisel alustati staadioni rekonstrueerimistöödega. Ajad olid sellised, kus saada polnud suurt midagi ja kõige parem valuuta oli tutvused. Kuna Eestis oli juba mõnes kohas kummiplaatidega spordirada kaetud siis otsustati ka siin sellise lahenduse kasuks. Plaadid aitas muretseda siinkandis suvitav moskvalane Juri Markejevitš.

Õpetaja Jüri Link meenutab: “Kui auto Moskvast tuli, jätsime kohe kehalise tunni pooleli ja laste ühisel jõul laadisime ja ladustasime matid esialgu võimla seina äärde”. Tööde korraldaja õpetaja Lingi kõrval oli tollane Orissaare kolhoosi aseesimees Peeter Oopkaup. Töid tehti nii kuidas jõuti ja võimalik oli. Alevi erinevad ettevõtted olid võimaluse piires abiks. Näiteks Paadivabriku traktor käis abiks puid juurimas, teedevalitsusest saadi puuduolevat kruusa juurde jne. Suur abi oli ka 1988. aastal koolidirektorina tööd alustanud Evi Männikust, kes aitas vajalikud materjalid välja ajada. “Kummimatid panime kõik koos lastega paika. Mul kulus 3-4 pussnuga, et neid matte kurvide peal parajaks lõigata” meenutab õpetaja Jüri Link.

Tööd valmisid 1989. aastal ja kummist rajakattele lisaks ehitati ka jalgpalliväljaku alla drenaažkuivenduse võrk.

  19. juunil 1990. aastal toimus Orissaares TV 10 Olümpiastarti finaalvõistlus.

Vaata väikest saatelõiku: https://sport.err.ee/3336/tv10-olumpiastarti-ajalookild-pisike-normak-ja-pikk-rebane

 Pea saja aastase ajalooga kooskäimise ja sportimise koht on aastakümnete jooksul kasvatanud meile mitmeid spordiaktiviste, treenereid, füsioterapeute ja loomulikult sportlasi. Väärikas spordiplats ootab uuendamist, et edulugu ei katkeks.
 

 

Kasutatud materjalid:

Meie Maa, nr. 53, 7 märts 2015

Melania Tiivit, Orissaare leht aprill 1997


Fotod õpetaja Milvi Vissi erakogust, 1960 lõpust.


Loe kogu aastaraamatut: LINK